22. juuliAprilli plussid ja miinused

Tegelikult kuu viimase nädala positiivsed emotsioonid kurguvalu taustal..

Kas jätkata sealt kus katkes lõng või alustada otsast peale. Igaljuhul ei mingit tagasi teed, kui kord olen alustanud, siis tuleb se kandam lõpuni viia ning anda enda võimetest lähtuvalt alati parim. Selliselt võtan reeglina vastu iga väljakutse ja võistluse kuhu end üles annan.

Kui möödunud aastal jätsin osalemata Eesti Maastikumaratonil külmetuse pärast. Samal põhjusel jäi ka 2014. aastal osalemata Tartu Linnamaratoni poolikust. Aga nüüd läinud laupäeval tõin vist ühe vale ohvri. Esmakordselt läksin jooksma kerge külmetusega. Ja mitte lihtsalt jooksma, vaid mulle kohaselt ka takistusi ületama ekstreemsetes tingimustes. Nimelt me kõik teame, et laupäeva õhtuks oli korralik lumevaip maas ja väljas möllas korralik torm. Se sadu kui selline sai alguse just hommikul, nii 11:30ne ajal, ehk pooltunnikest enne esimesi starte.

Kindluse mõttes panin kodust lahkudes küll lühikesele särgile ühe pikema särgi alla, et ka käed oleksid kaitstud. Ning Lauluväljakule jõudes sai veel viimase lükkena otsustatud kõige alumiseks kihiks kasutada termosärki, et se seda külma rohkem tagasi hoiaks.

Foto: Aldis Toome

Kuna sadu kasvas järjest tugevamaks, siis üsna kindel olime Mardoga veel enne starti, et jookseme tuulejopedes. Mul poleks ilmselt selle vastu olnud midagi, sest nõnda oleks saanud ka mulle kuuluv OCR Estonia spordiklubi nimi rohkem suurde pilti. Aga ei, 5 minutit enne starti otsustasin olla ikkagi se ere värvipomm omas elemendis ja paista silma sellest hallist massist veel hallimast ilmast. Mulle lihtsalt meeldivad need erksad neoon kollased-rohelised värvid. Ja kui enne starti veel korralikult venitada ja sooja teha siis kogu se külmus saab kiirelt adrenaliinihimus ära unustatud.

Kui vaadata neid takistusi, siis kõige rohkem olin elevil klassikalise kotijooksu ja köie ronimise osas. Neid kumbagi pole ma oma mäletamistmööda kordagi varem proovinud. Ja stardipaugu kõlades - tuli se kotijooks üsna hästi välja. Enne esimesi starte vaadates sai küll korra valjult mõeldud, et miks need osalejad nii aeglased treppidel on. Aga ise rajale minnes oli asi selge. Se kotijooks väsitab neid jalgu ikka korralikult enne treppidele minekut. Kuigi õnneks siiski suutsin mõned kiiremad sammud teha ja paarist sportijast ka mööduda. Järge mööda tulid kõik need takistused kerge vaevaga vastu. Kuniks köieni läks asi sujuvalt ülesmäge. Olen ju palju näinud erinevaid videosi, kuidas köit mööda üles ronida. Aga ei, siis kui ise selle esimene kord ette võttad, siis ei oska neid jalgu kohe kuidagi sättida. Põhiline siiski, et selle musta joone köie ülemises otsas sai ära puudutud ja takistuse sooritatuks nimetatud nii nagu mäest alla minnes ka kõik järgnevad.

Foto: Ivo Kraus

Tuul väljas oli kõva, sellest andis aimu ka 2,5 meetrise seina ületamine.. õigemini sellelt alla tuleku järel tuul lihtsalt lükkas seina edasi, et neil kes seda ületamas olid, oli kindlasti raske, kui jalgealune lihtsalt eest kaob. Minul tuli seda õnneks ainult korraks toetada.. Ja edasi ei olnudki enam palju midagi teha.. mõned rehvid ja roomamised koos liivakotiga ning teistkorda treppidest üles jooksmise järel, seal laulukaare otsast alla tulles ületada ainult finišhi joon.

Foto: Ivo Kraus

Mis eriti äge on se tulemuslik koht. 266st registreerunust tuli kohale ja lõpetas 199 sportlast.. Ilmselt need ülejäänud kartsid ilma pärast rohkem kui mina, aga see selleks. Minu lõplik koht oli 199 lõpetanu seas üldarvestuses 35 ja kümme kohta kõrgem ehk 25 meeste vanuseklassis. Aega kulus 3km pikkuse teekonna läbimiseks 23:20,9, kaotades üldvõitjale Rauno Tiits'ule 7:23,3.

Rajakaart..

Kuid nagu me teame, siis se pole läinud nädala suurim võit. Nimelt tulin ajakirja Jooksja järjekordses kampaanias kus osalenud sel korral üldarvestuses TOP10 tulevase #minajooksja blogija seas auväärsele kolmandale kohale, kuid meeste arvestuses ei olnud mulle väga vastaseid. Täpsematest numbritest kirjutavad vast ajakirja Jooksja toimetajad juba ise lähemalt.

Foto: Joosep Tammemäe

Tulles nüüd tagasi laupäevase jooksu juurde, siis kõige rohkem kahetsen seda, et suutsin end eelnevalt pisut ära külmetada ja nüüd puhtalt suurest takistuste nautlemise tuhinast külmetasin end vihmas tiba rohkem ära ja olen kaotanud mõneks ajaks korrektse hääle.. Õnneks on siin abiks ingver, mesi ja mulle üllataval kombel ka värske ananass.. lisaks veel mõned marjad üks banaan ja pärast blenderdamist valmis üks paras kogus tervendavat smuutit..

Blogi, mis kunagi oli runplus.wordpress.com lehel jääb nüüd siia ocrestonia.eu lehele, mis tasapisi hakkab täienema kõige muu olulisega, mis mind ja seda takistustega maastikujooksu spordiala puudutab.


Kommentaarid: 0

Email again:

Lisa kommentaar

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: