30. juuliMyFitness Madness Final Race

MyFitness Madness Final Race lõpetas ära kahe takistustega maastikujooksu sarja... Tegelikkuses küll toimus ligi kolme kuu pikkune treeningsari kõikidele nimetatud spordiklubi liikmetele, kuid minu jaoks siiski väike jooksusari.

Mina, koos oma väikese Chevy ja lõpetaja medaliga..

Pärast Pajusil toimunud Mudajooksu on jooksutrenni teha jõutud ainult korra ja sedagi päev pärast eelmist võistlust. Ning sellest omakorda päev hiljem sai osaletud Linnaorienteerumisetapil Mustamäel.. Sealt edasi on peamiselt tehtud erinevaid ülakeha harjutusi ja tõstetud erinevaid pakke ühelt riiulilt teise jne... ehk minu igapäevane laotöö.. Plus siis veel operaator erinevates Eesti piirkondades toimuvatel jalgpalli mängudel.

Suurem osa ajast on kulunud koos noorema vennaga mulle autot otsides. Ja lõpuks sai se otsimise saaga neljapäeva õhtuga ühele poole ning nüüd ei pea enam mõtlema, selle peale, mis päeval mul ühistrenni jääb minemata. Ei haka sellest pikalt kirjutama, kes tahab teada, siis teadku, et olen nime poolest Chevi omanik, kuid välja näeb se rohkem nagu Daewoo.. ehk tegemist siis tuntud itaallasest disaineri Giorgetto Giugiaro erikujundatud Chevrolet Aveo mudeli Kalosega.. Sõna Kalos tähendab kreeka keeles ilusat. Seega Ameerika nimega, itaallase disainitud Kreeka pärase olemusega väikeauto..

Chevrolt Aveo Kalos Giugiaro design, 1.2 53kW

Neljapäeva õhtul teavitasin ka Mardot, et rohkem ei pea ta samadele võistlustele minnes enam seda transporti vaatama. Eriti puudutab se järgmisel nädalavahetusel toimuvat Vägilase Jooksu, Lähtel. Kuhu ise kahel eelmisel korral olen sõitnud koos trepijooksu maaletooja ja hea sõbra Valdo Jahiloga, kuid temal on sel korral plaan läbida Otepääl oma esimene täispikk Ironmani triatlon. Läks nõnda, et kuna Mardo ei olnud veel ka Keilasse Elroni porgandipiletit ostnud, siis pakusin välja võimaluse tulla koos minuga. Seda enam on koos seltsivam, aeg läheb kiiremini ja GPS juhatab ilusti kohale.. Plaan sai esimese sellise pika sõidu jaoks võetud rahulik, et oleks piisav ajavaru kohale jõudmiseks, aega stardini ja vajadusel jõuaks vahetada nii riideid kui tutvuda ka rajaga. Ehk siis start Kristiine Keskuse Serjooža (Circle K) tanklast 9:30 ajal.

Sõit kulges rahulikult ja umbes täpselt kella 10ks olimegi kohal.. Pärast parkimiskoha leidmist saime kätte stardikiibid ning selgus, et alustame koos Rauno ja Valdoga samast 3. stardigrupist. Kuna Valdo tuli võistlusele koos poja Jaan-Markusega, siis tema võtis plaani täpselt nii nagu kevadel Lauluväljakul läbida see rada koos ja startis siiski 10 minutit hiljem ehk järgmises, neljandas stardigrupis..

Võistlusrada ja selle paigutatud takistused, tegelik järjekord ei pruukind olla selline..

Pärast kiipide kätte saamist jalutasime lihtsalt võistlusraja erinevates punktides ja tutvusime Keila Terviserajale püstitatud takistuste ja maastikuosadega. Seejärel pärast võistlusriietuse selga panemist leidsime, et kella 11st on paras aeg minna soojendusringile, kuid enne sinna minekut kohtusime Rauno ja tema sohvri Marko Viruga. Ning siis võtsime selle paari kilomeetri pikkuse sörgi ühiselt ette. Stardinumbrid kui sellised satusid meile kuidagi täiesti juhuslikult järjest..
Mina 84, Rauno 85, Marko 86 ja Mardo 87.. :)

Rajaluure metsavaheline lõik..

Soojendusringil selgus, et taas olen need ortopeediliste taldadega sussid liigakauaks esikusse seisma jätnud ja veel enne võistluse algust oli mõlema jalatalla all tunda sinna tekkivaid ville. Viimase paarikümne minuti jooksul otsustasin, et lähen panen auto juures jalga oma igapäevased Nike Free vabaaja sussid, kuid siiski loobusin sellest üsna kiiresti. Sest plätudega oleks pärast veelgi ebamugavam pedaale vajutada. Võimalik et se on ültse keelatud.. Seega plaan oli võtta seda võistlust kui soojendus jooksu järgmise nädala katsumusteks ja rada läbida rahulikult mulle parajas tempos. Autos tuli siiski läbi käia ja noorima venna GoPro kaasa võtta ning kogu se teekond üles filmida, et ka teil siin oleks näha, millest te ilma jäite kes te ei tulnud ühel või teisel põhjusel. Või siis tuletada meelde neil, kes minuga samal ajal seda rada parajasti läbimas oli.

Konteiner oma suplejaid ootamas..

Väike karastus veega täidetud konteineris.. Foto: Ivo Kraus
Jääga täitmine 2014. aasta Tough Vikingil...Foto: Lauri Laidna

Stardikoridori tuli minna 12:20ks ja kohe haarata ka esimesest takistusest ehk tühjast linasest kartulikotist... kotijooks poole mäe peale ja sealt edasi sörkides väike turnimine üle kaubaaluste.. (kirjutaksin küll euroaluste, kuid need juu puha pilbastest kokku laotud ja euro märgistust peal pole,.. tean seda jälgida, kuna nagu öeldud/kirjutatud, siis igapäevaselt laotööline..).. suure kaarega mäest alla üle kaablirullide, kus kohati tundus, et ühel neidisel oleks abi vaja olnud, kuid selle asemel, et proovida ülevalt tulla ja käest haarata, otsustas tema alt läbi roomamise kasuks.. Järgmiseks takistuseks oli esimeselt Soomes peetud 2014. aasta Tough Vikingi võistluselt tuttav ehituskonteiner, mis täis valatud külma vett. Selle väikse vahega, kui Helsingis valati seal pidevalt ka jääkuubikuid, siis meil siin lõuna poole aastaid kolm hiljem oli sarnaselt külm se vesi ja jääd meie maha jahutamiseks pole vaja..

Tough Viking, Helsingi - 2014.. Foto: Lauri Laidna

Edasi tuli erinevaid kolmnurkasid ja kaldeid, millest üle ronida, oli ka tuttavaid väikseid ja suuremaid plankseinu. Betoon plokkidel jooksmist ja nende all mudases vees roomamist, üle lõkke hüppamist pole sammuti varem tehtud. Jah samal Helsingi jooksul oli ka põlevad palgid, mida regulaarselt kontrollisid nii pritsumehed kui gaasiga igapäev töötlevad oskustöölised.. Keilas oli rohkem nagu siiski lõke, mis ribana maha laotud ja grillsöena ühtlasena parajat kuumust ja tuld tegi. Oli väike tore hetkeline meenutus sellesse päeva, mil pidasin kolm aastat tagasi oma poissmeeste õhtut heade sõprade ja oma kallite vendadega..

Hiljem tuli üks pikem kaldsein, millel kõrgust umbes 2,5 meetrit. Igaks juhuks oli sellele kinnitatud ka kaks köit, et kes tahab se ronib sealt üles. Kuid meie kes me enne käisime rajaluurel, siis leidsime, et sealt võib ka lihtsalt üles joosta ja siis väikese redeliga pärast teise külje pealt alla ronida. Õnneks oli teise külje peal seal nõrgemate ja lühemate jaoks ka julgestaja kes ütles, kuhu esimene ja teine jalg panna. Kuna satusin sinna täpselt nii, et üks minust selgelt lühem neiu vajas alla tulles abi, siis nimetatud julgestaja toetas üht jalga all seistes ja mina siis üritasin teda ülevalt juhendades ja toetades. Täna oli ikkagi see päev, kus tulin rada rahulikult omas tempos läbima ja taas nende taldadega harjuma..

Kui alguses arvasime, et selles vahuvannis oleks hea õlut libistada, siis tegelikult oli se liumäe kastmiseks..

Eelviimaseks takistuseks oli ülevalt mäe otsast veeliu laskmine.. Paraku oli se nõnda pahasti veega kastetud, et istuli sai tuldud ainult ühe veerandi.. seejärel taas jalad alla ning püstijalu edasi joostud.. ning siis rahulikult köiest üles ronitud. Minu õnneks kõrvalt öeldi ka, et tuleb kindlasti palki puutuda, mida ka tegin.. Üllatavalt läks sel korral köie ronimine lihtsamalt kui Lauluväljakul. Pole ju selleks kunagi ega kuskil harjutada saanud.. Kas ka tehnika mul se kõige õigemalt just välja tuli - ei tea.. igal juhul üles sain pärast pisikest hingepausi ja ilma jalgadeta ka alla ronitud. Ning pärast seda juba finishi koridori liigutud.. MyFitnessi spordirätik üll, sel korral punase-valgetes toonides (kevadel oli punase-mustad toonid), medal kaela ja Nocco spordijook kätte..

Siis selgus, et sõber Mardo kes oli selge plaani läbida rada rahulikult, kuna juba järgmisel päeval pidi teda ees ootama Saadjärve jooks, ei suutnud oma lubadusest kinni hoida ning rajal ärkas temas võistlejahing ja näitas kõikidele oma kiireid taldu. Rauno aga kaotas napilt teise koha ja pidi leppima kolmanda positsiooniga just tänu viimase takistuse kõrval seisvate rajainstruktoritele, kes unustasid mainida, et peab kindlasti puutuma seda latti, mitte nagu Lauluväljakul musta teibiriba.. Kahju, et nii läks.

Märklaua tabamine.. Foto: Keila Linn

Võistlus plaaniti teha algkava järgi 5km pikkune. Üks instruktoritest ühel raja osal, kus tuli ületada erineva suurusega rehve, oskas öelda, et rada on umbes 5,5km.. sinna juurde veel ka niinimetatud vibulaskmise või õigem oleks märgi pihta tabamisega, mis kujutas endast väikese tennisepalli mõõtu pehme vahtkumist palli viskamist ämbrisse. Selle ebaõnnestumise korral tuli minna "väikesele" ligi 500 meetri pikkusele karistusringile.. Seega need kokku ja ümmarguselt 6km teekonda sai kokku.

Nii nägi välja se teekond Polar M400 arvates..

Vasakult: Egon Mõek, Mardo Lundver ja Rauno Tiits.

Esikolmik (Üldarvestuses 93 tulemust / 101 osalejat):

1. Mardo Lundver 0:27:32,8

2. Egon Mõek 0:28:24,9

3. Rauno Tiits 0:28:30,0

-----------------------------------------------------

26. Mina (Heiki Rebane) 0:39:45,4

Mardo postitus ja Rauno postitus.

Järgmisena on ees nädalapärast laupäeval, 5. augustil, I Saku Ekstreemjooks, mis paneb lõpu ka esimesele Eesti Ekstreemjooksu Karikasarjale. Seal osalen koos OCR Estonia meeskonnaga kuhu kuulub lisaks minule ka nii Mardo, kui ka Rauno.

Sellele järgnevalt pühapäeval, 6. augustil toimub Lähtel, aga Vägilase Jooksu sarja viimane etapp. Lähtel toimuv võistlus on ühtlasi ka tuleval suvel toimuva OCR Euroopa Meistrivõistluste kvalifikatsioonivõistluseks võistlusele mida praegu on juba kahel korral korraldatud. Ka Lähtel osaleb OCR Estonia esindus, kuid seal juba võistkonnana, mille koosseis on põhimõtteliselt sama, mis oli ka Tartus toimunud Vägilase Jooksul.. Ehk lisaks minule, nii Mardo, Karmen Lepp, kui ka Heimar Pehk.

Seda mis takistus millal ja kuidas täpselt välja nägi Keilas toimunud Madness Final Race võistlusel, saad vaatata siit videost!


Päikest ja peatsete kohtumisteni!

Kommentaarid: 0

Email again:

Lisa kommentaar

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: