22. juuliÕppides ujuma tuleksid ka ajad paremad

II Tõrva Ekstreemjooks ehk esimesed Eesti Meistrivõistlused takistustega maastikujooksuvõistlustel näitasid selgelt ära need aspektid millele enda treenimisel edaspidi rohkem tähelepanu pöörata.

Tõrva Ekstreemjooks algas varahommikuse äratusega kella 5:32 ajal, mil pärast pesus käiku sai valmis keedetud kuinoa helvestest puder ja samal ajal ka võistlusriideid selga tõmmates. Kodust lahkumine oli sätitud täpselt nii, et jõuaksin ilusti trolli ja linnaliinibussiga Autobussijaama kella 8ks, sest 8:30 väljus buss Tõrva suunas. Bussijaama ooteplatvormil kohtasin ja ajasin Valdo Jahiloga juttu väikesest ettevalmistusest ja kes teab veel millest.

Maitsev hommikusöök ja kaasa võetud spordijook.

Bussisõit kulges enam vähem, kuniks siis Paidest alates hakkas juht suuremates peatustes tegema suitsupause 3-5 minuti pikkusi. Ning kui olime Viljandisse jõudnud, siis olime graafikust juba 5-10 minutit maas. Buss pidi graafiku järgi jõudma 12:10 Tõrvasse, kuid sel hetkel olime alles Linna külas (Helme vallas) ehk kaks peatust enne sihtpunkti, täpselt 10minuti kaugusel.

Kuna võistluse juhendis oli kirjas, et start on 13:00, siis sinna me nagu jõuaksime ilusti. Aga ära oli märgitud ka see, et stardimaterjale väljastatakse 12:30ni. Seega, kui kord Viljandis märkasin ajanihet, siis võtsin ühendust Facebooki Messengeri kaudu peakorraldaja Siim Ausmees'iga, et me hilineme pisut ja nad palun oodaku meid ära. Tuli vastus, lühike ja konkreetne "Saame hakkama".

Õnneks oli ka Valdo oma vanemaid teavitanud ja palunud neil autoga meile bussijaama vastu tulla ning tänu sellele saime veel mõned olulised minutid tagasi võidetud. Aitäh neile veelkord! :)

Viidas Kõnd, Foto: Andrus Abel

Võistluskeskuses stardimaterjali kättesaamise eel ja järel suhtlesime juba tuttavate nägudega. Valdo korraldatud trepijooksudelt tuttav Mardo Lundver ja esimesel Vägilase Jooksul tänu minu varasema blogi (runplus.wordpress.com) lugemistele tervitanud Viidas Kõndiga. Viidas on selline muhe vanamees kellel on igale võistlusele kaasa võetud tema ustav koer. Ei koer tal rajale siiski ei tule, vaid jääb kellegi valvata sel ajal kui ise mudas müttab.

Umbes kümme minutit enne starti alustasin NRC trennidest külge jäänud soojendusharjutustega. Alusatdes hüppeliigeste-, põlve- ja puusa ringideni ning sealt edasi ülakeha rotatsioonideni. Samal ajal tuli minuga vestlema Tartu Vangla järelvalveosakonnas töötav Krista, kes soovib, et ma teeksin oma planeeritud võistluse ikkagi ära. Kasvõi pakuks ideed Meie Liigume seltskonnas Siim Ausmehele ning äkki siis tuleb se asi kergemini välja, kui see mis möödunud aastal jäi pidamata. Ajasime veel üht teist juttu ning uuris kas tean juba mis takistused sel rajal meid ees ootamas on. Ma ei tea miks, kuid enim neist kardan just selliseid takistusi, kus tuleb ujumisega kokku puutuda. Eks se põhjus ole vast lihtne. Olen aasta kümnetega selle ujumise ära unustanud ja ei oska seda korrektselt vallata. Koera ja konna ristsugutisega saab kuidagi veel hakkama, aga kroolilisi enam ei jaksa. Ilmselgelt ka vale tehnika ja kes teab mis veel. Aitähh Krista, et selle märkuse minu kohta meelde jätsid!

Esimene tõus pärast starti, Foto: Andrus Abel

Ja kohe oligi ka stardiaeg. Kohe kui meid stardikoridori oodati, suundusin mina esimese auto juurde, et siis oma noorima venna käest laenatud GoPro salvestama panna nii, et ma seda peast ära võtma ei peaks. No on selline kindluse mõttes peegelpildist kontrollimine välja kujunenud. Järgmisel hetkel loeti juba sekundeid ja samal ajal selja taga arutati midagi selle kohta, et täna on ebameeldivalt palav ja päikseline ilm. 5, 4, 3, 2... ja ütlesin, et parem tänane ilm, kui möödunud aastane +6C ja paduvihm..1 ja stardisignaal ning asusime jooksma.. Kohe esimese asjana kasteti meid tuletõrje voolikutest märjaks ning seejärel kündsime üles väikesest järsust mäest.

Natuke maad eemal ootas ees takistus, mida kohe karta ei osanud ehk kahe väikese pealtnäha madala 1,8 meetri sügavuse tiigikese ületamine. Kui veel läinud aastal ulatusid mul jalad ilusti põhja ja sain need tiigid pea veest väljas hoides läbi jalutada, siis sel korral nii lihtsalt ei läinud. Suured tänud Kristale kes tagant tuli ning mu käest haaras ja kaldale aitas. Sammuti suured tänud sulle punases särgis noormees, kes sa mind teisest käest aitasid kaldale lähemale! Esimese tiigi ületusega sain nii mõnegi sõõmu seda vett kurku ja tekkis kohe korralik veekartuse tunne.

Esimese tiigi ületuse järel tuli kaldal ületada paar heinapalli ja kohe samasse tiiki tagasi ronida ning ka siin aitas mind Krista välja..

Pärast seda väikest piinapinki, kus tunnistan täiesti ausalt, et peaks kiiremas korras minema ja võtma kuskil täiskasvanutele mõeldud ujumistrenni. Aga tore oleks, kui nendes trennides võiks teinekord kanda ka jooksujalatseid, et mitte lihtsalt ujumisriietes kõik se kadalipp läbida, vaid ikka nii nagu se toimub takistustega maastikujooksu rajal.

Siim Kambek väljumas "pastamasinast", Foto: Andrus Abel

Märgala juurest liikusin tasapisi üles-alla-üles erinevatest pikkadest ja järskudest mägedest, kus korjasin tagasi neid skalpe, mis ma endast veesilma juures eest ära lasin minna. Seejärel tuli paar pikka ja märga mudast lõiku enne kui jõudsime tagasi staadionile, ehk publiku katseni. Rippuvatest rehvidest läbi jooksmine ja torus ning sellele järgneva võrgu all käpuli kõnd olid lihtsad. Nendele järgnes kohe "hakklihamasin" või õigem oleks öelda "pastamasin", kus end läbi tuleb pressida ülevalt ja all paiknevate rehvide vahelt. Mujal maailmas tuntakse seda takistust "karbonaadi masina" nime all, kuid meile võiks se vast kõike paremini jääda "pastamasinaks". Sellest esmakordselt läbi pugedes tuli särgile haaknõeltega kinnitatud võistlusnumber lahti, mida siis proovisin tk aega tagasi särgi külge paigaldada ja rahulikult edasi liikuda. Enne edasi liikumist tuli veel väike, kuid väga libe ahviredel, mille ületamine no kohe kuidagi ei õnnestunud ja siis tuli jääda ootama karistussekundeid enne kui sai edasi joosta.. kümne meetri kaugusel olevasse teeninduspunkti.

Hetked enne publiku katset, Foto: Andrus Abel

Pärast lonksu vett tuli lühikese maa pealt ka esimesed ronimistakistused, kus kahel korral tuli liikuda ülevalt ja korra ka alt ning siis taas edasi metsa vahele kaduda. Metsas ootas aga ees üks paganama sügav.. kuni vöökohani korralik mudamülgas, millesse suure hooga kinni hüppasin. Sealt välja tulek oli vaevaline kuid tehtav. Keegi vist isegi lükkas tagant, et kergemini välja saada. Välja tulek ise nägi välja selline, et kummagi jalanõuga sai vähemalt ka kilo muda kaasa.. ja isegi kui selle kõik järgnevate kilomeetritega maha raputas ja puhtaks pesi mõnes vee lombis, siis päris palju muda jäi ka riiete alla, mida alles dušhiruumist üllatusena leida võis.

Rida ronimistakistusi, Foto: Aiki Lill

Selle koha peal, kus eelmine aasta oli euroalustest väikesed takistused leidus tänavu paari meetri kõrgune võrguga kolmnurk, millest üle ronida. Siit peale edasi tuli rida erinevaid rehvitakistusi. Kord oli kuhi, millest tuli üle saada, seejärel üht rehvi mäest üles ja sealt alla kanda ning lõpetuseks ka üle väikese rehviseina ronimine enne liivakarjääri liikumist.

Karjäärist välja tuleku järel sai läbi pugeda nööride vahelt kui ühest juveeliröövi filmis laserkiirtega võideldes ning sellele järgnevalt pea 3 meetri kõrgusest seinast üles ronides.

Nagu väike laps mööda liumäge alla laskmas, Foto: Aiki Lill

Ja siis oh seda imet, usaldasin enda ees olevat jooksjat ning ei jälginud korrektselt raja märgistust. Panime nimelt koos paarikümne meetri jagu vales suunas, märkamata, et õige tee keeras jupp maad tagasi paremale ära. Õigea pea leidsime küll suuna üles ja jätkasime kursil liikuda edasi teel olevate takistuste suunas. Esimesena neist oli jõe ületamine, millele järgnes heinapallikuhi, väike kraavike ja taas sama publikukatse ainult tiba teises järjestuses. See vast polegi kõige tähtsam, kuid ka sel korral ei suutnud seda va ahviredelit libedate kinnaste tõttu läbida ning tuli vastu võtta karistussekundid.

Lintide alt läbi, väike võrksein ja kohe paistis ees rannariba koos vettehüppe torniga. Aga enne vette hüppamist tuli veel käpuli lintide alt läbi roomata. ja oh seda imet, selle läbisin mingi enneolematu sprinteri kiirusega puhtalt käte ja põlvede abiga täiesti lennates omas mullis. Kuna võistluse alguse tiik tekitas minus ebakindlust, siis palusin võimalust vette hüppamist vältida tornist. Kummaline nähtus, veel eelmine aasta sai selgeks, et ei ole kohustus hüpata ülevalt platvormilt vette, vaid võib seda teha alt. Sel korral seda siiski alt teha ei tohtinud ja kõik pidid minema üles torni. Nii palju siiski tuldi vastu, kui ütlesin, et ei oska ujuda ja ei taha vette kohe ültse hüpata. Siis lubati mul minna ja kasta end märjaks selle sama redeli peal, mille kaudu kõik teised veest välja tulid. Kuid kindlasti pidin ronima üleni vette ja olema teistega võrdselt üleni vee all. Taas läks siin kümneid rajal olijaid minust mööda, kuid jääb alles teadmine, et vähemalt ei pidanud ma mõttetult enda ujuma oskamatuse tõttu kõrgelt vette hüppama.

Ebaturvaline jalgealune, Foto: Taavi Niittee/Valgamaalane

Ning edasi tuli taas se kiire lindikeste all roomamine ja sellele järgnevalt Vägilase Jooksudelt tuttav veepeal kõnd. Mis siin oli tiba kehvasti ehitatud. Keegi raja serval pealtvaatajatest teadis märkida, et lihtsam on edasi liikuda kohe vette joostes se kraav ületada. Aga ei, kui takistus on ehitatud, siis tuleb anda endast parim ja katsuda se ületada just selleks ettenähtud viisil. Ka siis, kui se su jalge all laiali laguneb. Kohe ei tulegi meelde, kuid tänu peas olnud kaamera salvestusele sain teada, et se bontoonsild oli juba enne minu sellele peale astumist laiali lagunenud ja pärast mind ilmselt täiesti koost ära. Ja siis oligi veel vaid viimane takistus ehk märjast liumäest alla laskmine ja suundumine finišhi suunas.


Kokku tuli selle 7,44km pikkuse teekonna läbimisega aega ametliku protkolli järgi 54:04,9, kaotades võitjale 17 minutit ja 11 sekundit. Koondtabelis maandusin 40'l positsioonil põhijooksu 113 lõpetanu seas. Kui nüüd veel ujuma ka õppida, siis saaks siit kindlasti oma 5-6 minutit aega kärpida.


Vasakult: Mardo Lundver, Juri Širokov ja Margus Hanni

Enne võistluselt lahkumist tuli aidata ka sõpra hädas ja teha tema poodiumile astumisest üks pilt, et ta saaks värsked muljed kohe õhtul oma blogisse kirja panna.

Kõik need- ja teised takistused on nähtaval videos!

Järgmisena ootab ees pühapäeval, 18. juunil toimuv järjekorras 10'dat juubelit pidav Kõva Mehe Jooks.



Kommentaarid: 0

Email again:

Lisa kommentaar

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: